Tsingitud Z Purlin

Tsingitud Z purlin on külmvormitud konstruktsiooniosa, mis on valmistatud Q235B või Q355B terasribast. Riba läbib mitu vormimisrulli, et luua Z-profiil, millele järgneb lõikamine, mulgustamine ja nurkade töötlemine. Seejärel marineeritakse, räbustatakse ja kuumtsingitakse valmis element tervikliku sektsioonina.

Z-profiili kasutatakse peamiselt kaldkatustel, kuna külgnevad osad võivad nende otstes kattuda. See toetab pidevaid võrejooni ja võib tavaliste C-sektsioonidega võrreldes vähendada eraldiseisvaid liigendeid. Seda saab kasutada ka seinakarkassi ja muude kergete teraskonstruktsioonide jaoks, kui selle geomeetria ja kandevõime vastavad disainile.

Oluline on valmistamise järjekord: vormimine, lõikamine ja mulgustamine lõpetatakse enne tsinkimist, võimaldades valminud Z-sektsioonil ja selle töödeldud aladel tsinkimisetapis tsinkkatte saada.

Kus Z-sektsioon muudab

Z-lõhe määravaks tunnuseks on külgnevate osade kattumine.

Kaldkatusel võivad külgnevate Z-sektsioonide ülemised ja alumised äärikud kattuda, võimaldades võreliinil läbi katusekonstruktsiooni jätkata. See võib vähendada lõikamis- ja ühendamistööd võrreldes eraldi osadega igas vahekauguses.

Üle 10° kaldega katused on üldiselt sobivamad Z-profiili kattuvuse ärakasutamiseks. Alla umbes 8° võib C-lõoke pakkuda lihtsamat paigutust.

Z-silmuseid saab kasutada ka seinariietena. Viimane osa peaks järgima konstruktsioonijooniseid ja koormuse arvutamist.

Tsingimine toimub pärast valmistamist

Terasriba töödeldakse esmalt valmis Z-sektsiooniks. Lõikamine, mulgustamine ja nurgatööd lõpetatakse enne, kui liigend tsinkimisvanni siseneb. Seejärel kogu profiil puhastatakse, voolitakse ja kastetakse umbes 450 °C juures sulatsinki.

Teraspool → tasandus → külmvaltsvormimine → fikseeritud pikkusega lõikamine → mulgustamine ja nurkade lõikamine → sirgendamine ja pinge maandamine → rasvaärastus ja peitsimine → räbustimine → kuivatamine → kuumtsinkimine → jahutamine ja passiveerimine → tsinkkatte kontroll → välimuse kontroll → pakkimine.

Selline järjestus võimaldab vormitud nurgad ja ühendusavad tsinkida koos valmis profiiliga.

Peamised spetsifikatsioonid

Tsinkkate peaks sobima korrosioonikeskkonnaga

Tavalise sisemaa välistingimustega kokkupuute korral, nagu tavalised tehasekatused ja katusel olevad PV-konstruktsioonid ilma soolapihustuse või keemiliste gaasideta, on ≥85 μm tavaline lähtespetsifikatsioon.

Loomakasvatushoonete, niiskete töökodade ja jõeäärsete ehitiste puhul tagab 120–180 μm kõrgema kattekihi.

Rannikualade, sadamate, keemiatehaste ja reovee ümbruse puhul võib soovitatavat vahemikku suurendada 200–275 μm-ni.

Lõplik kate tuleks kinnitada vastavalt projekti korrosioonikeskkonnale ja projekteerimisnõuetele.

Q235B või Q355B?

Tavaliste tehasekatuste, katusel asuvate fotogalvaaniliste konstruktsioonide ja põllumajandushoonete jaoks piisab tavaliselt Q235B-st, kui nõutav läbilõige ja paksus vastavad arvutatud koormustele.

Q355B sobib laiaulatuslikele võredele, tugeva lumega aladele, tugeva tuulega piirkondadele ja nõudlikele rannikuprojektidele. Esitatud projektiandmete põhjal suudab Q355B pakkuda ligikaudu 30% suuremat kandevõimet samal lõigul võrreldavates tingimustes. Kas see võimaldab väiksemat sektsiooni või väiksemat terasekulu, tuleb kindlaks teha konstruktsiooniarvutustega.

Seetõttu tuleks materjali klass valida vastavalt konstruktsiooninõuetele.

Z Sektsiooni ja seina paksuse valik

Lõikekõrgus määrab ore üldise geomeetria, samas kui seina paksus mõjutab vastupidavust koormusele ja deformatsioonile.

Seina paksuse jaoks:

1,2–1,4 mm kasutatakse tavaliselt väikese avaga ja väikese koormusega korpustes.

1,5–2,0 mm on tavaline vabriku katuseharjade ja katusel asuvate fotogalvaaniliste konstruktsioonide vahemik.

2,2–3,0 mm on sobivam, kui katusel on suuremad avaused või suurem lume-, tuule- või konstruktsioonikoormus.

Sektsiooni kõrgus ja paksus tuleks valida koos ulatuse, võrevahe, katuse koormuse ja lubatud läbipaindega.

Kus kasutatakse tsingitud Z Purlini

Terasest tehaste katused: katuse- ja seinarestid avatud tööstushoonetele.

Katuse fotogalvaanilised süsteemid: eriti kaldkatused, kus Z-sektsioon kattub, võivad võre paigutust lihtsustada.

Rannikuäärsed hooned: avatud katus- ja ümbrissüsteemid rannajoonte ja sadamate lähedal, kasutades vajaduse korral suurendatud tsinkkatet.

Kariloomad ja põllumajanduslikud ehitised: kõrge õhuniiskusega kuurid, kasvuhooned ja muud ehitised, kus kondensatsioon võib kiirendada terase korrosiooni.

Niisked tööstusrajatised: katuse- ja seinakarkass töökodade ümber, kus tavaline must teras vajaks täiendavat korrosioonikaitset.

Kerggabariidilised teraskonstruktsioonid välistingimustes: kommunaal- ja muud kaldkatusekonstruktsioonid.

Mida lisab kuumtsingimine

Tsinkkate pakub barjäärikaitset ja ohverduskaitset. See eraldab terasest aluspinna niiskusest ja hapnikust, samas kui tsink võib pakkuda ka elektrokeemilist kaitset väikeste lokaalsete kattekahjustuste piirkondades.

See on kasulik katusekorpuste puhul, kuna paigaldatud katusekonstruktsiooni ülevärvimine on keerulisem kui terase töötlemine maapinnal.

Kuumtsinkimine tagab moodustunud pindade korrosioonikaitse. See ei asenda korralikku drenaaži, ühenduste projekteerimist ega koha remonti pärast lõikamist ja keevitamist.

Kolm ühist hangete võrdlust

Tsingitud Z võre vs tsingitud C võre

Z-silm on eriti kasulik, kui külgnevad osad võivad kattuda piki kaldkatust. C-silm on sageli mugavam lamedamate katuste või paigutuste jaoks, kus kattumine ei anna praktilist kasu.

Tsingitud Z-silm vs värvitud Z-silm

Värv kaitseb pinda, kuid tuleb arvestada nurkade, aukude, lõigete ja ühenduskohtade kahjustustega. Valmis profiilile kantakse kuumtsinkimine ja see tagab katmata terase korrosioonikaitse. Sageli tsiteeritud "5–10 korda pikemat" eluiga ei tohiks käsitleda universaalse reeglina, sest värvi jõudlus sõltub suuresti kattesüsteemist, ettevalmistusest ja kokkupuutest.

Kuumtsingitud Z-sõrm vs elektrotsingitud Z-silm

Elektrotsingitud pinnakatted on tavaliselt palju õhemad kui kuumtsingitud pinnakatted. Pikaajalise välistingimustega kokkupuute korral on kuumtsinkimine üldiselt ette nähtud, kui on vaja olulist tsingikaitset.

Mida ostjad peaksid enne tellimist kontrollima

Projekteeritud katuseprojekti puhul peaks tellimus sisaldama enamat kui lihtsalt "Z-silma".

Sektsioon: Z100–Z300 või joonisepõhine profiil.

Seina paksus: 1,2–3,0 mm.

Terase klass: Q235B või Q355B.

Tsinkkate: ≥85 μm, 120–180 μm või 200–275 μm vastavalt kokkupuutele.

Pikkus: standardne või fikseeritud mittestandardne pikkus.

Mulgustamine: augu läbimõõt, vahekaugus ja asukoht vastavalt joonistele.

Pind: pärast vormimist ja valmistamist kuumtsingitud.

Selget spetsifikatsiooni, nagu Q355B / Z200 / 2,0 mm / 200 μm tsink / fikseeritud pikkus / eelstantsitud, on tootjal lihtsam tsiteerida ja järjepidevalt toota kui üldist taotlust „tsingitud Z-terasele“.

Ühendus ja saidi töötlemine

Peamine lõikamine ja mulgustamine tuleks eelistatavalt lõpetada enne galvaniseerimist. Kui täiendav puurimine või lõikamine on kohapeal vältimatu, tuleb paljastatud teras puhastada ja töödelda sobiva tsingirikka paranduskattega.

Keevitamisel eemaldatakse keevisõmbluse ümbert tsink. Pärast keevitamist tuleb ala puhastada ja parandada. Kui konstruktsioon lubab, on poltühendusi kergem hallata tsingitud võredega.

Tootmine ja kvaliteedikontroll

Tootmiskontroll algab terasribaga. Enne rullimist kontrollitakse sissetuleva mähise klassi, paksust ja pinna seisukorda.

Vormimise ajal keskendutakse mõõtmete kontrollimisel sektsiooni kõrgusele, ääriku geomeetriale, seina paksusele, sirgusele ja keerdumisele. Torkamist kontrollitakse kinnitatud joonise alusel.

Pärast tsinkimist kontrollitakse katte katvust, paksust, välimust ja defekte, nagu tühjad alad, koorumine või liigne tsingi kogunemine. Enne pakkimist kontrollitakse ka fikseeritud pikkuse täpsust ja üldist sirgust.

Projekti valiku viide

Sisemaa järsk tehasekatus või katusealune PV: Q235B, Z160–Z200, 1,5–2,0 mm, ≥85 μm.

Loomakasvatus, niiske töökoda või jõeäärne projekt: Q235B või Q355B, 120–180 μm.

Ranniku- või sadamaprojekt: Q355B, 200–275 μm, seinapaksusega valitud konstruktsioonikoormuse järgi.

Suure avaga katus tugeva tuule või lumega: Q355B, suurem Z sektsioon ja 2,2–3,0 mm seinapaksus, kui vaja.

Kuiv sisekatus: katmata külmvormitud Z-pael võib olla säästlikum valik.

KKK

Q1. Kas tsinkkate saab kahjustada, kui Z-paelad kattuvad?

Tavaline poltidega kattumine ei tohiks põhjustada suure pindala koorumist, kui tsingitud kate on hea haardumisega. Väikseid mehaanilisi vigastusi saab parandada tsingirikka remondivärviga.

Q2. Kas tsingitud Z-silmusid saab keevitada?

Jah, kuid keevisõmbluse ümbritsev tsinkkate saab kuumuse tõttu kahjustada. Keevitatud ala tuleks pärast keevitamist puhastada ja parandada. Üldiselt eelistatakse poltühendusi, kui see on praktiline.

Q3. Kas Z purlin sobib ainult katustele?

Ei. Seda saab kasutada ka seinapaelana. Siiski on C-lõksud seinasüsteemide jaoks sageli mugavamad, kuna Z-sektsiooni kattumine on vertikaalse seina raamimisel vähem kasulik.

Q4. Kas tsingitud Z-purlini saab kasutada 25-aastase katusel PV projekti jaoks?

Seda saab määrata pikaealiste PV-struktuuride jaoks, kuid tsinkkate peab olema vastavuses tegeliku keskkonnaga. Sise- ja rannikuprojektid ei tohiks automaatselt kasutada sama paksust kattekihti.

K5. Kuidas tuvastada enne vormimist tsingitud Z-lõoke?

Kontrollige moodustunud nurkades tsinkkatte pidevat pragunemist või koorumist. Hanke jaoks kinnitage tootja protsess ja nõudke Z-sektsiooni vormimist ja mulgutamist enne kuumtsinkimist.

K6. Kas tootja võib tarnida eelstantsitud Z-paelasid?

Jah. Aukude suurust, vahekaugust ja asendit saab valmistada vastavalt konstruktsioonijoonistele. Mulgustamise lõpetamine enne tsinkimist võimaldab ka töödeldud aladel tsinkimisetapis tsinki vastu võtta.

K7. Millist tsinkkatet tuleks kasutada ranniku lähedal?

Tugeva rannikualade kokkupuute korral võib lähtenõudena määrata 200–275 μm katte. Lõplik kate tuleks määrata vastavalt projekti korrosioonitingimustele ja kehtivatele spetsifikatsioonidele.

Q8. Kas paksem Z-pael on alati parem?

Ei. Paksem sein suurendab terase kulu ja maksumust. Õige paksus sõltub sildeulatusest, vahekaugusest, tuule- ja lumekoormustest, sektsiooni kõrgusest ja konstruktsiooniarvutusest.